Pehr Henrik NordgrenKammerooperMUST MUNKPõhineb Anton Tšehhovi samanimelisel novellil Libreto autor Pehr Henrik Nordgren Muusikaju...
Pehr Henrik Nordgren
Kammerooper
MUST MUNK
Põhineb Anton Tšehhovi samanimelisel novellil
Libreto autor Pehr Henrik Nordgren
Muusikajuht ja dirigent Teemu Hämäläinen
Lavastaja Ville Saukkonen
Kunstnik ja kostüümikunstnik Reeta Tuoresmäki
Valguskunstnik Janne Teivainen
Lavastaja assistent Anette Raukola
Produtsent Tero-Pekka Henell
Osades:
Kristian Lindroos
Johanna Isokoski
Pekka Kuivalainen
Niklas Spångberg
Fanny Henn
Helja Viirakivi
Margit Westerlund
Tallinna Kammerorkester
Jussi Littunen (klaver, klavessiin, tšelesta)
Ooper on rootsi keeles.
Pehr Henrik Nordgren (1944–2008) oli oma põlvkonna üks olulisemaid Soome sümfoonikuid. Ta on loonud kaheksa sümfooniat, 28 soolokontserti ja suure hulga kammermuusikat. Tema kahest ooperist esimese – „Musta munga“ („Den svarte munken“) – kirjutas helilooja 36-aastaselt, tellimusena Stockholmi ooperiülikoolile (Musikdramatiska skolan) 1981. aastal ja esiettekanne toimus kolm aastat hiljem. Libreto kirjutas autor ise Anton Tšehhovi samanimelise novelli järgi. Lavastaja Ville Saukkoneni sõnul on Nordgreni muusika teda väga sügavalt puudutanud ja inspireerinud. Heliloojale oli see esimene muusikateatriteos, olles enne seda tuntud rohkem sümfoonilise ja kammermuusikaga. Dramaatiline ja isiklik lavateos näitab Nordgreni originaalse ja tugeva ooperiheliloojana.
Ville Saukkonen: „Tšehhov on öelnud, et „Must munk“ on väga autobiograafiline teos. Nii peategelane Kovrin kui ka kirjanik ise põdesid üht ja sama haigust – tuberkuloosi. Must Munk on fantaasiategelane, kes ilmub Kovrinile, kes on sõitnud maale puhkama ja kaugtööd tegema, olles külaline kauaaegsete peresõprade kodus. Seal ta kohtab lapsepõlvesõpra Tanjat ja tema joodikust isa. Kovrin kuuleb seal lugusid munkadest ja Must Munk hakkab tema kujutluses elama, võttes vähehaaval võimu tema mõtete üle. Kovrin hakkab arvama, et ta on avastanud Igavese Tõe saladuse. Tema haigus järjest ägeneb. Ooperi lõpus jätab Must Munk Kovriniga hüvasti, öeldes: „Nüüd on sinul aeg surra.“