x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

12. novembril andsid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel St. Ignatius Loyola kirikus New Yorgis kontserdi "Arvo Pärt: The Sound of the Sacred". Ameerika rikkalikul muusikamaastikul pole üldse tavaline, et terve kontsert koostatakse ühe helilooja – eriti veel elava helilooja – loomingust, kirjutab Kärt Ulman.

Arvo Pärt on imeline erand. Olles aastast 2010 enimmängitud elav helilooja maailmas, on tema soolokontsert kindla peale minek ka New Yorgis ning nii oli ka 12. novembril toimunud täispikk kontsert St. Ignatius Loyola kirikus ette välja müüdud.

Avara ligi 1000-kohalise roomakatoliku kiriku suurepärane akustika oli meie muusikutele juba tuttav – siinsamas toimus Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert aasta tagasi – ning nad oskasid ruumi võimsat kõla täiuslikult ära kasutada.

Kontserdi avas 1990. aastatel loodud ja hiljem täiendatud "Berliner Messe", millele järgnes orkestripala "Für Lennart In Memoriam", mis on kirjutatud meie presidendi Lennart Meri mälestuseks.

Kuna mul õnnestus seda sama kava nautida Pärdi sünnipäevakontserdil Tallinnas Jaani kirikus 11. septembril, siis võrdlusena võib öelda, et kui "Berliner Messe" kõlas samas suurepärases Pärdi-harmoonias, siis midagi imepärast juhtus Lennart Merile pühendatud orkestripalaga, mis Tõnu Kaljuste hoogsa dirigeerimisega sai siin kirikus juurde justkui lisamõõtme, täites kujuteldava spiraalse voogamisega terve kiriku kuplialuse.

Ja kuigi terve kontsert oli imeline elamus – ja "Adam's Lament" lõpus tõeliselt kirgastav – siis isiklikult mulle mõjus enim teises osas koori ja orkestri esituses "Salve Regina", nii ilus, nii lihtne, nii puhas.

Kas äkki on meie – eestlaste – vaikusetunnetus ja pausi kui loomise alge pühastamine oskus, mis laseb Pärdi muusikat loomulikult ja iseeneselikult vastu võtta?

Olen kogenud ameerika muusikaarmastajate ja -kriitikute soovi Pärti kirjeldada eelkõige tema tekstide kaudu, kuuldes ta muusikas religioosset müstikat ja tõlgendades sedakaudu oma muusikalist elamust.

Eesti publik on juba välja koolitatud Pärdi muusikas pause hindama – ja vast ei ole vaikuse hoidmine meile nii raske – kuid Kaljuste taktikeppi jälgides hoidis ka muidu kärsitu ameerika publik hinge kinni just nii kaua kui ette nähtud.

Pärti armastatakse Ameerikas ja teda mängitakse palju, aga samas on kirjutatud ja räägitud, et siiski on eesti muusikute Pärdi tõlgendus justkui ehtsam kui kohalike oma. On ju koostöö – võiks vast isegi öelda muusikute ja dirigendi koosloomine – heliloojaga samas mõtteruumis privileeg, mille täiuslikku tulemust saamegi nautida kontsertidel nagu see toimus New Yorgis St. Ignatius Loyola kirikus.

Sellesama fenomeni pärast tuldi antud kontserdile kohale päris kaugetest paikadest, teistest osariikidestki. Ja sedasama ehtsust tullakse otsima ja leidma ka Filharmoonia kammerkoori kontsertreisidelt üle Ameerika, mida on nüüdseks toimunud juba 16 korda. Viimasel seitsmel aastal on üle Atlandi ookeani kontserte antud koguni igal hooajal nii a cappella kavadega, aga ka koos Tallinna Kammerorkestri, ERSO ja Los Angelese Filharmoonikutega, esinedes märkimisväärsetes kontserdisaalides, nagu Los Angelese Walt Disney kontserdimaja, New Yorgi Carnegie Hall, Metropolitani Kunstimuuseum, Washingtoni Kennedy Keskus jne.

New Yorgist sõitsid Eesti muusikud edasi läänerannikule, kus 14. novembril Stanfordi ülikooli Bing Concert Hallis, 16. novembril California ülikooli UC Santa Barbara Campbell Hallis ja 17. novembril USA Los Angelese UCLA Royce Hallis kõlas lisaks Arvo Pärdile ka Carlo Gesualdo, Brett Deani ja Lepo Sumera muusika.

***

Kärt Ulman on New Yorgis välja antava eestikeelse ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja.

Kärt Ulman, kultuur.err.ee

Loe vanemaid uudiseid