x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

Vahetult enne klaverifestivali algust, 3.oktoobril toimunud klaveriõhtu puhul Mustpeade maja valges saalis võinuks arvata, et klaverimuusikat hakkab kõlama juba küllaga ja publikut ei jätku. Õnneks siiski oli saal täis, kuigi oleks ka rohkem mahtunud.

Siinmail tundmatu nimega noort pianisti Alberto Ferrot reklaamiti kui Beethoveni konkursi võitjat. Ta oli solist Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontserdil 4. oktoobril Mendelssohni g-moll kontserdiga ja andis päev varem sooloõhtu. Programmis olnud autorite ja teoste valik vihjas mingi suure konkursi kavale, ja selgus, et ta sõidabki nädala lõpul järjekordsele konkursile osalema.

Niisiis, kavas oli J.S. Bachi (pianistide hulgas) vähetuntud Oreliprelüüdi ja -fuuga a-moll töötlus klaverile F.Liszti sulest, Beethoveni palju mängitud Sonaat d-moll op 31 nr 2 ("Torm"), Chopini Barkarool ja Prokofjevi Sonaat nr 6.

Juba esimesed Bachi teose helid panid hämmastama oma lummava kõlaga, mis jäljendas oreli kõlapilti, kaasa arvatud oreli eri registrite tämbrid. Pikk liin ei katkenud hetkekski, muusika sisemine liikumine oli täis energiat, kuid seejuures ka vaoshoitud. Eri häälte liinid olid väga selgelt jälgitavad, liigendus, fraseerimine loogiline ja arusaadav. Eraldi tahaks ära märkida imetlusväärselt peent pedaalitööd, millega saavutati suure katedraali kajaefekt, mis siiski ei lasknud eri harmooniatel seguneda. Muidugi küllap aitas kaasa ka valge saali suure kajaga akustika.

Beethoveni väga tuntud ja armastatud sonaadi järjekordse esituse puhul tekib teatud umbusk – et mida uut siis nüüd oodata? Ferro mäng tõestas, et polegi vaja midagi "välja mõelda" – tee, mis noodis kirjas ja mõtesta lahti. Kõik oli loomulik, usutav - eri karakterid, nii tormilised-kirglikud kui lüürilised-õrnad või mõtlikud-filosoofilised - olid selgelt esile toodud. Laval sündis see müstiline "just praegu" looming ja publik sai sellest osa. I osa kontrast erutatud tormlemise ja retsitatiivide uneleva "äraoleku" vahel, II osa tõsine sisevaatlus, ängi täis pianofraasid üle pingestatud pauside ja leebuvad lõigud, III osa pidev voolamine, mis ometi täis lahvatavaid purskeid, ja kogu sonaadi lõpp nagu hääbuv ojake, kui viimane nireke imbub liiva - see kõik oli nauditav ja ausalt läbi tunnetatud.

Chopini Barkarooli esituses pani algul üllatama agoogika vähesus. Tavaliselt tehakse Chopini interpreteerimisel suuri vabadusi tempodes. Ferro esitus tõestas, et pole vaja ajaga suvaliselt ümber käia, lugu püsib paremini koos sama tempot hoides ning muusikalisi mõtteid ja emotsioone saab väljendada teiste vahenditega. Kõlapalett oli rikkalik, barkaroolile iseloomulik õõtsumine saatepartiis oli tuntav, aga mitte esiplaanil, meloodiakujunduses oli välditud nõretamist. Eriti meeldisid üleminekud, neid tihtipeale ei osata kujundada. Tekkis väga hea tervik. Jälle tõeliselt nauditav, kuigi teisiti, kui varem kuuldud.

Prokofjevi 6. sonaati on kuuldud päris erinevates tõlgendustes, vahel on esiplaanil olnud metsik jõud, kirglikkus, vahel isegi brutaalsus, või ka pisut efektitsemist. Ferro mängus olid aga eriti selgelt väljendatud eri karakterid, kujundid, nende tähendus ja omavahelised seosed.

Varasemates esitustes on olnud lõike, mille mõttest ma pole päris aru saanud, mis mõjusid väsitavalt või igavalt. Ferro mängis kogu sonaadi väga selgeks, kogu muusikalise materjali esitus oli põhjendatud ja üksteisest välja kasvanud, väga kujundlik ja selgelt vormitud. Esimest korda kuulsin ka selles sonaadis vene kirikukellade kujundit, mis 7. sonaadis on suurelt esiplaanil. Aeglane osa Tempo di valzer lentissimo oli lausa lummav. Viimase osa särav virtuoossus teenis sisulisi eesmärke. Väga mõjuvalt ja sisendusjõuga oli esitatud IV osa lõpus meenutus I osa peateemast - see vormis kogu suurteose ühtseks tervikuks.

Lisapalaks esitatud Dmitri Šostakovitši Polka (klaveriseade balletist), vaimukas ja sarkastiline nõukoguliku vaimu (kõver)peeglis väljendatud pala oli mängitud suure üleoleku ja naudinguga. 

Kokkuvõttes – Ferro klaveriõhtu tekitas rõõmu ja vaimustust. Pianism, tehniline üleolek oli nii iseenesestmõistetav, et seda polnud isegi põhjust märgata (muidugi sai imetletud!). Sisuline põhjendatus, kujundiselgus, rikas kõlavärvide palett, faktuuri diferentseeritus, peaaegu nähtava niidina tajutud suunatunne ja eriti hiilgav vormitunne - sellise interpreedi kontsert teeb õnnelikuks.

 

Kersti Sumera

Loe vanemaid uudiseid