Laen...
Sündmuste kalender

Halastus

Ooper on inglise keeles eestikeelsete tiitritega.

Etendused toimuvad 11. ja 12. augustil kell 20  Theatrumi saalis, Vene tn 14, vaheajata, pikkus 45 min. Koostöös Theatrumiga

 

Sir James MacMillan (1959) on üks tänapäeva tuntumaid heliloojaid ja ka rahvusvaheliselt tegus dirigendina. Tema muusikas on olulised nii vaimsed kui poliitilised teemad. Helikeel on varases loomingus olnud mõjutatud modernismist, ta on eeskuju võtnud Poola eksperimentaalmuusikast, Lutosławskist ja Pendereckist. Pärast doktorikraadi omandamist Durhami ülikoolis 1987. aastal naasis ta 1988 Šotimaale ning hakkas end enam samastama rahvuslike ja religioossete juurtega. Tema muusikas on kokku saanud religioosne eluvaade, armastus šoti kultuuri vastu ning lähedased suhted keldi rahvamuusikaga, mis on segatud Kaug-Ida, Skandinaavia ja Ida-Euroopa muusikaga. Kaasaegsete religioossete heliloojatega võrreldes pole ta kunagi päris eemaldunud modernismist, vaid selge tonaalsuse kõrval eksisteerib tema muusikas alati ka keerukas atonaalsus, muusikas on nii tihedaid dissonantse kui ka rahulikku ja malbet modaalsust.
MacMillan sai rahvusvaheliselt tuntuks oma teosega „The Confession of Isobel Gowdie“, mis tuli ettekandele BBC Promsil 1990. aastal ning sellest ajast on tema muusikat pidevalt esitatud üle kogu maailma. Olulisemate tööde hulgas on löökpillikontsert „Veni, Veni, Emmanuel“ (1992), mida on ette kantud kokku üle 500 korra, samuti tšellokontsert Mstislav Rostropovitšile (1996) ja viis sümfooniat (1997, 1999, 2002, 2014–2015, 2018). Viimasel kümnendil on heliloojal valminud mitu soolokontserti: klaverikontsert nr 3 Jean-Yves Thibaudet’le (2008), viiulikontsert Vadim Repinile (2009), oboekontsert Nicholas Danielile (2010), vioolakontsert Lawrence Powerile  (2013), löökpillikontsert nr 2 Colin Currie’le (2014) ning tromboonikontsert Jörgen van Rijenile (2016), mis kanti esimest korda ette Kuningliku Concertgebouw’ orkestriga Iván Fischeri juhatusel. Viimaste teoste hulgas on kuninganna Elizabeth II 2022. aastal toimunud matusetseremooniaks tellitud „Who Shall Separate Us?“. Väljaanne The Guardian hindas tema vokaalgrupile The Sixteen loodud „Stabat Materi“ (2015) 2000. aastate väljapaistvate teoste nimekirjas 23. kohale.
Dirigendina juhatab ta nii oma loomingut kui ka nüüdis- ja standardrepertuaari, vaadates igasse partituuri helilooja pilguga. Ta on juhatanud maailma tipporkestreid, olnud kuni 2013. aastani Madalmaade Raadio Kammerfilharmoonia peakülalisdirigent ning aastatel 2000–2009
BBC filharmooniaorkestri helilooja ja dirigent. MacMillani esituses teoste salvestised on saanud mitmeid nimekaid auhindu.
2014. aastal asutas MacMillan muusikafestivali „The Cumnock Tryst“, mis toimub tema lapsepõlve kodulinnas Ayrshire’is.
2004. aastal on James MacMillanile omistatud Briti impeeriumi ordu komandöri tiitel (CBE) ja 2015. aastal rüütliseisus. Tema teoseid annab välja kirjastus Boosey & Hawkes.

Lembit Peterson on eesti näitleja, lavastaja ja teatripedagoog. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitleja ja lavastajana 1976. aastal (7. lend). Peterson on töötanud lavastajana Noorsooteatris (1976–79 ja 1985–88), Ugalas (1979–82) ning Eesti Draamateatris (1988–90), Noorsooteatris (1976–79) ka näitlejana ning on lavastanud veel Hispaanias (Valladolidi Teatro Cervantes) ja Poolas (Varssavi Teatr Polski). Tema esimene lavastus oli 1976. aastal Becketti „Godot’d oodates” ENSV Riiklikus Noorsooteatris ja seni viimane 2023. aastal Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu” Theatrumis. Nende vahele mahub ligi 70 lavastust, mis on loodud nii klassikaliste autorite (Molière, Calderon, Shakespeare, Tšehhov, T. S. Eliot, Tammsaare, Vilde jt) kui ka tänapäeva dramaturgide (Arnold Wesker, Thomas Bernhard, Jon Fosse, Jaan Kruusvall, Ivan Võrõpajev jt) tekstide ja näidendite põhjal.
Lembit Petersoni teatrirollide hulka kuuluvad Alceste Molière’i „Misantroobis”, Nikolai Kirsanov Turgenevi „Isades ja poegades”, Anne Vercors Claudeli „Maarja kuulutamises”, André Zelleri  näidendis „Isa”, Lear Shakespeare’i „Kuningas Learis”, Berenger I Ionesco näidendis „Kuningas sureb…” jt.
Peterson on tuntud ka filminäitlejana ning mänginud Tallinnfilmi filmides, nagu „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), „Kõrboja peremees” (1980), „Arabella, mereröövli tütar” (1982), „Varastatud kohtumine” (1989).
Aastatel 1978–86 (vaheaegadega) on Lembit Peterson olnud Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri õppejõud (1982–86 12. lennu juhendaja koos Aarne Ükskülaga), 1989–93 Viljandi Kultuurikolledži näitejuhtimise õppejõud (1991–93 teatrikateedri juhataja), 1992–2003 Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juhataja (professor) ning aastatel 1997–2016 Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli ja teatriprogrammi juht. Aastatel 2016–2022 ka EMTA professor, tema juhendada oli lavakooli 30. lend (koos Indrek Sammuli jt). Ta on viinud läbi teatrialaseid kohtumisi ja loenguid, kursuseid ja meistriklasse ka Hispaanias, Poolas, Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal.
1994. aastal asutas Peterson koos Juhan Viidingu, Mart Johansoni ja Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilastega stuudioteatri Theatrum, mille kunstiline juht, lavastaja ja näitleja on ta siiani.
Lembit Peterson on saanud oma erialalise kui ka ühiskondliku tegevuse eest nii teatrialaseid kui ka riiklike ja rahvusvahelisi auhindu. 

 

 

Lembit Peterson / Fotot: Kaupo Kikkas

 

Jonathan Peterson on eesti teatri-, filmi- ja telenäitleja. Alates 2018. aastast täiendab ta end ka Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis filmiprodutsendi erialal. Viimane silmapaistvam filmiroll oli Ove Mustingu ajaloolises spordidraamas „Kalev“ (2022). 2023. aastast liitus Jonathan projektipõhiselt Theatrumi kollektiiviga lavastaja assistendi ja näitlejana.

 

Riina Irina Vanhanen on Eesti kostüümi- ja lavastuskunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1981. aastal. 

Riina Vanhanen on kujundusi teinud paljudes Eesti teatrites, sh Rakvere teatris, Theatrumis, Estonias (Verdi „Maskiball“ Hendrik Krummi lavastuses, Tšaikovski „Uinuv kaunitar“ Enn Suve lavastuses), Nukuteatris, Vana Baskini teatris, teatris R.A.A.A.M. Ta on kujundanud ka laulu- ja tantsupidusid ning mitmeid vabaõhulavastusi. Vanhanen on teinud koostööd paljude lavastajatega, sh Merle Karusoo, Raivo Trass, Lembit Peterson, Eino Baskin, Eero Spriit, Rein Agur, Helle Laas, Madis Kalmet, Hendrik Krumm, Enn Suve, Mai Murdmaa ja Damir Salimzianov.

Riina Vanhanen on vanamuusikaansamblile Hortus Musicus kujundanud üheksa eri ajastu kostüümikomplekti ja mitmeid lavastatud kontserte ning kujundanud muusikaprojekte Andres Mustoneni ja Neeme Punderiga. Ta on olnud kunstnik Dorian Supini muusikaliste dokumentaalfilmide „Siis sai õhtu ja sai hommik“ ning „Kann allikal“ juures. 

 

Andrea Lauren Brown (sopran) on lõpetanud West Chesteri ülikooli Pennsylvanias summa cum laude ning omandanud magistrikraadi vokaalpedagoogikas ja esituspraktikas Princetonis Westminsteri Koorikolledžis New Jerseys. Ta tegi ooperidebüüdi 17-aastaselt ning sellest alates astub ta pidevalt üles nii ooperis kui ka kontserdilavadel, nagu Komische Oper Berlin, Theater an der Wien, Salzburgi Landestheater, Festspielhaus Baden-Baden, Schwetzinger, Haydni ja Ludwigsburgi festival, Mondsee, Lockenhaus, Utrecht, Müncheni Filharmoonia and at the Spoleto festival, töötades Euroopas ja Põhja-Ameerikas koos rahvusvaheliselt tunnustatud kollektiivide, dirigentide ja heliloojatega, nagu Müncheni ja Stuttgarti Kammerorkester, Karlsruhe Kammerfilharmoonikud ja Bremeni Philharmooniaorkester, Alam-Austria Tonkünstler-orkester ja Anima Eterna, Jos van Immerseel, Frieder Bernius, Adam Fischer, Martin Haselboeck, Thomas Hengelbrock, Johannes Kalitzke, Tõnu Kaljuste, Kay Johannsen, Christoph Poppen, Ola Rudner, Stefan Vlader ja Ralf Weikert. Ta on Salzburgi Mozarteumi rahvusvahelise suveakadeemia preemiavõitja (2002) ja rahvusvahelise Münchenis toimuva ARD-konkursi 2. preemia võitja (2003).

Brown on tunnustust kogunud lauljana, kes tunneb ennast kodus väga erinevates stiilides. Teda on BBC Music Magazine muusikaauhindadel ja ajakirjas Musical America iseloomustatud kui „kiirgavat sopranit“. Andread võib kuulda paljudes raadiosalvestustes ja ta on salvestanud üle 40 heliplaadi plaadifirmadele, nagu Naxos, Carus, Col Legno, CPO, ECM, Harmonia Mundi, BMG, Lyrichord ja ORF. ECMi salvestis Thomas Larcheri teosega „My illness is the medicine I need“ tunnustati Saksa plaadikriitikute auhinnaga ja see kuulus ajakirja Quarterly (4/2006) kriitikute valikusse. 

Andrea Lauren Browni armastus kammermuusika ja lied’I vastu on viinud teda kokku muusikutega, nagu Helmut Deutsch, Patricia Kopatchinskaja, Thomas Larcher, Christoph Hammer ja Norman Shetler. Vanamuusika vallas teeb ta koostööd kollektiividega, nagu Freiburger Barockorchester, L’ Arpe Festante, Le Nuove Musiche, Weser Renaissance, Balthasar-Neumann-Ensemble, Cantus Firmus Ensemble, Orlando di Lasso Ensemble, Peter Kooji ja Sette Voce, Orquesta Barroca de Sevilla, Rayuela ja La Chapelle Rhénane paljudes barokiaja ja varaklassitsismiaja ooperites, nagu „Kuningas Arthur“, „Haldjakuninganna“, „Acis ja Galatea“, „Dido ja Aeneas“, „Die Aeolsharfe“, „La Calisto“, „Ariadne“ ja „Ulysses“. 

Andrea Lauren Brown 

 

Olari Viikholm (bass-bariton) on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassikalise laulu erialal (2012), tema juhendajad olid professor Jaakko Ryhänen, professor Mati Palm ja professor Ivo Kuusk. 2003. aastal pälvis ta Mart Saare nimelisel lauljate konkursil II preemia.

Lauljateed alustas Olari Viikholm Vanemuises ning aastail 2000–2006 töötas Rahvusooper Estonias.2013- 2022 aastate töötas Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja ning 2012- 2017 külalissolistina Rahvusooperis Estonia. 

Olari Viikholmi ooperirollide hulka kuuluvad Sir John Falstaff (Verdi „Falstaff“), nimiosa Rossini ooperis „Sinjoor Bruschino“, Morales (Bizet’ „Carmen“), Zaretski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Mr. Slook (Rossini „Abieluveksel“), Bob (Menotti „Vanatüdruk ja varas“), Sciarrone (Puccini „Tosca“), Abraham (McMillani „Clemency“), Šarik (Steineri „Kaks pead“) ning operetirollid Jim Kenyon (Stotharti „Rose-Marie“), Enrico Piselli ja Maître de Plaisir (J. Straussi „Öö Veneetsias“ ja „Viini veri“), Bogdanowitsch (Lehári „Lõbus lesk“).

Olari Viikholm on laulnud solistina sellistes suurvormides nagu Beethoveni „Missa solemnis“, Rossini „Väike pidulik missa“, Bachi „Jõuluoratoorium“, „Magnificat“ ja „Johannese passioon“, Mozarti ja Fauré reekviem, Brahmsi „Saksa reekviem“, Monteverdi „Maarja vesper“ ja Dvořáki missa D-duur.

 

David Hackston (kontratenor) alustas oma õpinguid Inglismaal, Bradford-on-Avonis. Hackston on sooritanud õpingud Helsingi Metropolia Ülikoolis laulu- ja lavakunsti erialal, sopran Tuuli Lindebergi ja kontratenor Teppo Lampela käe all. Praegu jätkab ta magistratuuris Portugalis Escola Superior de Música, Artes e Espectáculo (ESMAE) koolis vanamuusika erialal professor Magna Ferreira juures. David laulab aktiivselt Helsingi kammerkooris (HKK) ning aastal 2010 asutas ta vokaalansambli The English Vocal Consort of Helsinki. Viimati nimetatu on pühendunud Inglismaa renessansi- ja romantismiajastu rikkaliku laulutraditsiooni esitamisele. Hackston on ka barokkooperi ühingu Orpheus’ Muses asutajaliige. Ühing pälvis aasta 2017 auhinna „Vanamuusika heategu“ (Vuoden vanhan musiikin teko 2017), mida annab välja Soome Vanamuusika Ühendus (Suomen vanhan musiikin liitto).

Hackstoni märkimisväärsetest rollidest võiks mainida aldi soolod Händeli oratooriumis „Messias“, J. S. Bachi „Johannese passioonis“ ning Ristija Johannese roll koostöös Ensemble Nylandiaga valminud Stradella oratooriumist „San Giovanni Battista“. Laval on ta esitanud ka Händeli dramaatilises oratooriumis „Theodora“ Didymuse rolli, Monteverdi ooperis „Poppea kroonimine“ Ottone rolli ning Purcelli ooperist „Dido ja Aeneas“ Vaimu osa. Koostööna lautomängija Mikko Ikäheimoga on David esitanud mitmeid ettekandeid John Dowlandi ja temaaegsete heliloojate muusikast, Prantsuse air de cour’i repertuaari, Itaalia varajast monodia-laulustiili ning Iberia varajasest renessansiajastust pärit vihuela-laule. Tema eriline huvi on 16. sajandi Portugali polüfooniline laulumuusika ning ta on kirjutanud ümber noote mitmete selle ajastu tundmatute heliloojate käsikirjadest.

David on ka innukas nüüdismuusika esitaja. Koos Helsingi kammerkooriga on ta laulnud mitmete 20. sajandi heliloojate kooriklassikat. Nendest võiks mainida Olivier Messiaeni, Iannis Xenakise, Beat Furreri, Salvatore Sciarrino, Sampo Haapamäe ning Eugene Birmani teoseid. Viimastest esinemistest võib mainida muuhulgas kontratenori rollid Kaija Saariaho teose „Écho!“ plaadistusel ja Eugene Birmani teose „Os dias mais longos e os mais curtos“ maailma esiettekandel koos Gulbenkian-kooriga Lissabonis. David on esitanud mitmeid kordi Peter Maxwell Daviesi sarja „Kaheksa laulu hullule kuningale“ („Eight Songs for a Mad King“). Maikuus 2019 esines Hackston kauaoodatud esiettekandes Juhani Nuorvala kirjutatud mikrotonaalses ooperis „Flash Flash“, mis põhines kunstniku Andy Warholi elul ja surmal. 2019. aastal esitas David Nargenfestivalil James Macmillani ooperi „Clemency“ Eesti esiettekandel Esimese Rändaja rolli. Aastal 2021 esines ta Tallinnas Esimese Lugeja (Reader 1) kantonikeelses rollis Tze Yeung Ho ooperis „minn[i]e“.

David Hackston

 

Valter Soosalu (tenor) on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (2011) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (2014) dots Hirvo Surva dirigeerimisklassis. Dirigendi ja koormeistrina on ta töötanud kammermeeskoori Revalia, segakoori HUIK! ja Eesti Rahvusringhäälingu Segakoori juures, ka Eesti Rahvusmeeskoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserdiprojektides. 2018. aastast juhatab ta kammerkoori Kolm Lindu ning 2020. aasta jaanuarist on ta Tallinna Tehnikaülikooli Meeskoori peadirigent.

Soosalu on VI Eesti noorte koorijuhtide konkursi võitja ning Eesti Kooriühingu 2014. aasta noore dirigendi preemia laureaat. Valter Soosalu on olnud 2017. aasta XII noorte laulupeo „Mina jään“ ning 2019. aasta XXVII laulupeo „Minu arm“ segakooride dirigent. 2023. aasta XIII noorte laulupeol „Püha on maa“ oli ta segakooride liigijuht.

Valter Soosalu on klahvpillimängija ja laulja ansamblis Põhja Konn, mille debüütalbum „Põhja Konn“ ilmus 2016. aasta lõpus. Ansambli teine album „Hetk. Inspereeritud Tüürist“ ilmus 2019. aasta lõpus ning võitis 2020. aasta jaanuaris Eesti Muusikaauhindade galal aasta rockalbumi tiitli. Põhja Konna, Vox Clamantise ja Estonian Cello Ensemble'i kooslus võitis albumi eest aasta ansambli auhinna.

Valter Soosalu on alates 2018. aasta lõpust maailmas tuntust koguva instrumendi harpejji entusiast. Kolme tegutsemisaasta jooksul on ta sel pillil andnud soolokontserte ning teinud koostööd Eesti muusikutega. Alates 2020. aastast on ta harpejji tootjafirma Marcodi Musical Products ametlik koostööpartner ja esindusartist.  

Valter Soosalu / Foto: Riina Varol

 

Benjamin Theophilus Kirk (bariton) õppis klaverit, laulmist ja kompositsiooni kuni 2011. aastani Londoni Kuningliku Muusikakolledži noorteosakonnas. Samal aastal alustas ta kooridirigeerimise õpinguid Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Tõnu Kaljuste juures ning 2014 jätkas Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Patrick Russilli käe all. Benjamin Kirk lõpetas oma kolmanda magistrikraadi 2018. aastal EMTAs orkestridirigeerimise erialal Paul Mägi juhendamisel. 2019. aastal naasis Kirk Ühendkuningriiki. Samal aastal võitis ta 3. koha maailma kooridirigeerimise konkursil Hongkongis. Praegu on Benjamin Kirk Leedsi Guild of Singersi, Harpendeni Lea Singersi ja Bath Camerata muusikajuht.

2021. aastast on Benjamin Kirk Poolas Wrocławis Rahvusvahelise Muusikafoorumi (NFM) koori külalisdirigent ning rahvusvahelist koostööd on olnud veelgi: ta on töötanud Eesti Rahvusmeeskooriga, Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, Rootsi Raadio kooriga ja Prantsuse Raadio kooriga.

Benjamin oli noorena Riponi katedraali juhtiv koorilaulja, ta on laulnud ka Eesti Rahvusmeeskooris, Eesti Filharmoonia Kammerkooris Rahvusooperi Estonia ooperikooris ja aastatel 2019–2022 olnud bassisolist Peterborough’ katerdraalis. Solistina on ta esinenud teiste seas Peter Maxwell Daviese tsüklis „8 Songs for a Mad King“, Jeesuse osas Victoria „Johannese passioonis“ ja Vaughan Williamsi tsüklis „Five Mystical Songs“.

 

Tallinna Kammerorkestri (TKO) asutas 1993. aastal dirigent Tõnu Kaljuste. Kolme aastakümne jooksul on orkestrist kujunenud üks Eesti esinduskollektiive, kes on oodatud esineja kontserdilavadel nii Euroopas kui ka mujal maailmas.

TKO on äratanud tähelepanu oma kunstiliselt terviklike kavade, stiilitundliku musitseerimise ja kõrgetasemelise interpretatsioonikunstiga. Orkestri mitmekülgses repertuaaris on esindatud nii baroki-, klassitsismi- kui ka romantismiajastu muusika, olulisel kohal on 20. ja 21. sajandi heliloojate looming, sealhulgas vähemtuntud teosed ja uudisteoste esiettekanded.

TKO hinnatud keelpillimängijad astuvad regulaarselt üles ka solistide ja kammermuusikutena. Tallinna Kammerorkestri kauaaegne koostööpartner on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor – ühised esinemised ja salvestised on toonud mõlemale kollektiivile rahvusvahelist tuntust ja tunnustust. 1993. aastal salvestati nimekale plaadifirmale ECM Tõnu Kaljuste käe all Arvo Pärdi autoriplaat „Te Deum“, mis pälvis kõrgeid hinnanguid maailma juhtivatelt muusikakriitikutelt ning püsis kuid plaadiedetabelite esikümnes. ECMi märgi alt on ilmunud veel Pärdi autoriplaadid „Litany“, „In Principio“ ja „Adam’s Lament“, samuti Erkki-Sven Tüüri „Crystallisatio“ ning Heino Elleri „Neenia“. Orkester on salvestanud ka firmadele Warner Music / Finlandia Records, Carus Verlag, Ondine, Alba jt.

Esimese peadirigendi Tõnu Kaljuste käe all tegutses orkester aastatel 1993–1995 ning 1996–2001. Olulise jälje TKO arengusse on jätnud Juha Kangas, kes oli 1995–1996 peadirigent ning 2001–2003 kunstiline nõustaja. Järgnenud kümnel hooajal kureeris orkestri tegevust Tallinna Filharmoonia kunstiline juht Eri Klas, 2013–2019 oli peadirigent Risto Joost. Alates 2019. aasta septembrist on TKO peadirigent taas orkestri looja Tõnu Kaljuste.

Külalisdirigentidena on orkestrit juhatanud John Storgårds, Pietari Inkinen, Okko Kamu, Jaakko Kuusisto, Richard Tognetti, Terje Tønnesen, Aleksandr Rudin, Florian Donderer, Dmitri Sitkovetski, Kolja Blacher, Peter Spissky, Maksim Rõsanov, Andrew Lawrence-King, Dmitri Sinkovski, samuti hinnatud Eesti dirigendid Olari Elts, Paavo Järvi, Neeme Järvi, Kristjan Järvi, Paul Mägi, Arvo Volmer, Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts, Kristiina Poska jt.

TKO on esinenud paljudel mainekatel muusikafestivalidel, nagu Bachi kantaatide festival Milanos (Itaalia, 1996, 1997), Bremeni muusikafestival (Saksamaa, 1998), „MITO SettembreMusica“ (Itaalia, 2004, 2007, 2017, 2021), Budapesti „Sügisfestival“ (Ungari, 2005), Kaustineni kammermuusikanädal (Soome, 2005), Naantali muusikafestival (Soome, 2008, 2019), Arturo Benedetti Michelangeli festival (Itaalia, 2007), „Musiikkia!“ (Soome, 2012), Cervantino festival (Mehhiko, 2012), Vale of Glamorgani festival (Wales, 2015), „MDR Musiksommer“ (Saksamaa, 2017), „Euphonie“ (Poola, 2018), „Mozartiana“ (Poola, 2019), „Läänemere festival“ (Rootsi, 2018, 2019). Kontserdireisid on orkestri viinud USAsse, Kanadasse, Jaapanisse, Hiinasse, Brasiiliasse, Argentiinasse, Mehhikosse, Türgisse ja enamikesse Euroopa riikidesse. Euroopa nimekaimate kontserdisaalide kõrval on üles astutud ka New Yorgis Carnegie Hallis ning Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis.

2013. aastal pälvis Tallinna Kammerorkester Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia. TKO on kaastegev Arvo Pärdi autoriplaadil „Adam’s Lament“, mis tõi dirigent Tõnu Kaljustele 2014. aastal Grammy.

 

Tallinna Kammerorkester
I viiul: Harry Traksmann (orkestri kontsertmeister), Olga Voronova, Helen Västrik, Yana Mägila, Robert Traksmann, Katrin Matveus.
II viiul: Elo Tepp, Mari Targo, Eva-Maria Sumera, Anete Ainsaar, Eva-Maarja Forslund.
vioola: Laur Eensalu, Joosep Ahun, Mart Kuusma, Merike Heidelberg.
tšello: Leho Karin, Siluan Hirvoja, Maria Mutso.
kontrabass: Andres Kungla, Jüri Lepp.

 

Tallinna Kammerorkester / Kaupo Kikkas