TÄIUSLIK VAIKUS festival, kus esinevad üllatava ja omanäolise plaadifirma ECM artistid. STORIES YET TO TELL Jazz ballaadid
(LOOD, MIDA JUTUSTADA) NORMA WINSTONE (vokaal, Inglismaa)
KLAUS GESING (bassklarnet, tenor-saksofon, Saksamaa)
GLAUCO VENIER (klaver, Itaalia) Grammy-nominentide ja Academie Du Jazz preemia võitnute värvid ja rütmid on “maha joonistatud” üllatavatest allikatest – kord hüpnootiliselt hällitavast Armeenia unelaulust, kord kammermuusikast. Norma Winstone´I ansambel pole tavaline jazz-trio, milles on reeglina kontrabass, klaver ja trummid. Briti laulja Norma Winstone on kutsunud oma triosse Itaalia pianisti Glauco Venieri ja Saksa “reedman´I“, saksofonist Klaus Gesingi, kes toovad tema ebamaist džässi veidi rohkem maa peale. Winstone´I vokaal libiseb klaveri ja bass-klarneti helide peal. Minimalistlikud seaded lasevad vokaalil olla fookuses. Haprad arranžeeringud seavad esiplaanile sisu, mis on suuresti kirjutatud Winstone´I poolt, kes pole mitte ainult eriline laulja, vaid ka eriline poeet. Heliplaat “Stories Yet to Tell” on väärikaks jätkuks nende varjatud iluga debüütalbumile “Somewhere Called Home (ECM, 1987)”, armsale sõnadeta vokaalile plaadil “Chamber Music” (Universal, 2004) ja sellele vastandlikule poeesiakesksele kogumikule “Distances ”(ECM, 2008). Winstone avastas sõnadeta vokaali lummuse 1970-ndatel, kui ta töötas ansamblis Azimuth. Ja mingil määral on ta kasutanud seda kõigi hilisemate plaatide materjalis. Selle asemel, et scattida saateansambli toel, on Winstonile iseloomulik mittedomineeriv hoiak. Tema less is more hoiak sulandub väga ühtlaselt ansamblisse. Ta on pigem partner kui liider. Kuigi tema nimi on trios esikohal, on see võrdsete muusikute ansambel, kus Venier ja Gesing pakuvad oma pehme instrumentatsiooniga olulist kompositsioonilist tuge. Gesingi sügav lüürikataju rõhutab Venieri olemuslikku klassikalisust ning Winstone´I läbikomponeeritud vaoshoitust. Kui Winstone kasutab poeesiat, on ta suhtumine samasugune. Ta tagasihoidlikkus ja laulu sisu tahaplaanile asetamine mõjub paradoksaalselt – just mitte midagi tehes koondab ta endale tähelepanu. Stories Yet to Tell on justkui selle üleva muusikaga trio põhimõtete manifest – nad on võtnud impulsse paljudest erinevatest valdkondadest ja lasknud need läbi oma ainuomase prisma. | 
