Laen...
Sündmuste kalender

Esmaspäeval avalikustati, et Tallinna Kammerorkestri peadirigendiks ja Tallinna Filharmoonia kunstiliseks juhiks saab dirigent Tõnu Kaljuste. Kaljuste rääkis oludest ajal, kui ta viimati 18 aastat tagasi samale ametikohale asus, lahkuva Risto Joosti panusest ning ühest oma plaanist ja püüdlusest viie aasta jooksul avardada kuulajate nn kõrvaringi – laiendada nende silmaringi kõrvade kaudu.

Kui Tallinna Kammerorkestri muusikud teile selle pakkumise tegid uuesti peadirigendi roll üle võtta, siis ka see tuli ka kuidagi oodatult või mitte?

Ma ei mõelnud sellele. Ma ei oska sellele isegi vastata. Aga see oli meeldiv.

Mis te ise oma suurimateks väärtusteks sellel kohal peate, et nad otsustasid teid niimoodi tagasi kutsuda?

Oma väärtustest rääkimine on tänamatu tegevus, aga ma arvan, et see, mida tavaliselt muusikud tahavad, on ideed. Nad tahavad mingisugust kindlat nägemust ja võib-olla teatud kogemuses, milles nad viibisid, siis tegid otsuse.

Viimati olite peadirigent 18 aastat tagasi. Kuidas need tingimused ja see olukord praegu erineb sellest, kui te viimati selle koha üle võtsite?

Üldiselt on see väga kompleksne ja komplitseeritud küsimus. Sellele ei ole nii lühivormis tarbekas vastata. Aga üldiselt on võimaluste hulk, see tähendab külalissolistide, dirigentide kasuvõimalused, eelarves ja müügitöös kinni. Aga häid kontserte anda on olnud võimalik kogu aeg. Lisandunud on Mustpeade maja, et vähemalt on orkestril olemas oma kodu. See on üks suurim sündmus, mis vahepeal on sündinud. Kui Eri Klas selle linnalt kätte sai, oli see väga suur asi. Kuigi me olime vahepeal endale saanud Kanuti Gildi maja, oli linnal igasuguste remontide ja kõige muuga niisugune venitamistaktika ja siis ei pidanud mu närvid vastu ja lõin lihtsalt käega. Aga Mustpeade maja on tõesti kujunenud kauniks kontserdipaigaks.

Kui te praegu mõtlete veel ametis oleva Risto Joosti töö peale, siis millise sõnaga jääda meenutama tema tehtut?

Iga dirigent, kes on orkestri ees, annab oma panuse erineval moel. Inimesed lihtsalt peavad harjuma sellega, et igal dirigendil on omad kvaliteedid, omad tugevamad jooned, millega nad jätavad inimestega koostöösse tugevad jäljed. Risto on ka üks nende seast, kes on kindlasti jätnud orkestrisse palju muusikategemise rõõmu ja elujõudu. Ma loodan, et jätab edaspidigi.

Aga kui rääkida nüüd uuest hooajast, mil te ametisse astute ja sellele järgnevast viiest aastast, siis on teil ka mingisugused plaanid ning ambitsioonid ka juba mõttes?

Eks ikka ole, aga ma praegu tegelen kulissidetaguse tutvustamisega sellele juhtkonnale. Alustasin üldisematest asjadest, nagu viis teemat viieks aastaks. See on viisaastaku plaan suuremas plaanis. Eks ma lähen kuu lõpuks detailsemaks kätte, mis muusikat soovi teha on. Nende asjade hulgas on kontserdiseeriad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uues saalis ja Tallinna Muusikateatri tekitamine. Sellistel suurematel teemadel peab õnnestuma koostöö paljudega.

Aga need viis suurt teemat on millised?

Ütleme, et sellel teemal on ju viisakas jääda alguses asutusesiseseks. Enne, kui nad pole mulle vastanud, ei ole ilus teistel hakata lugema ja kuulama seda ajakirjandusest. Nii et jääme nende asjadega praegu salapäraseks, veel kulisside taha. Aga number viis on tõesti selline ilus asi, mis satub nende teemadega kokku.

Kuhu Kammerorkestriga veel edasi areneda on, sest tegelikult on üksjagu suuri tunnustusi saadud ja tähtsaid kontserte välismaal antud. Milline see kvalitatiivne hüpe veel võiks olla?

Tunnustus on üks maailm ja kõik see, mis on niisugune päris asi, algab sellest, mida mängitakse ja kuidas see kõlab. Muusika enda olemus on kõlas. See töö ei lõppe kunagi. Töö kõla kauniduse ja kõla iluga on üks kõige peamisem. Ega nende viie aasta plaanides mul ühtegi auhinna vallutamise plaani ei ole. Need tulevad, kui nad tulevad ja nad on, kui nad on. Aga see, mille kallal tööd teha, on uus looming ja kõla.

See kaunis ja ilus kõla, millest te rääkisite, kuidas seda täpselt mõista? Mis see teie jaoks on?

Ilus ja kaunis kõla ühel kammerorkestril ongi muusika keel. See, mis meie räägime praegu, on eesti keel. Aga muusika keele kõla on see, mis räägib teoses oma keelt ja kui ta on tähendusrikkalt kaunis, siis ta on minu jaoks kaunis. Kellegi teise jaoks võib-olla ei ole. Nii et see muusika keele tajumine on igal inimesel erinev. Nii et seda praegu eesti keeles kokku võtta, mis muusika kõla on kaunis, on sutsu keeruline inimestele kommunikeerida. Aga seda võib kirjeldada mingisuguste tunnussõnadega – soe, energiline, sügav. Niisugused karakteristlikud väljendid, mis on väga üldised. Aga tegelikult muusika kõla ja muusika ilus kõla tekib igas teoses eripalgelisena.

Te rääkisite muusika keele erinevast mõistmisest. Siin on aeg-ajalt räägitud vajadusest tuua klassikaline muusika tavainimesele lähemale. Kuidas teile tundub, kas see on üldse mingi teema, millega on vaja tegeleda, on see mingisugune probleem?

Kui need ideed on niisugused, et inimesed ei jaota muusikat lahtritesse – et on lihtsalt klassikaline, kaasaegne, rokk ja tänapäeva muusika –, kui nad on selles suhtes veidi vabamad, võtavad muusikalist tunnetust ja muusika partituure kompleksivabamalt, siis on lootust, et need asjad ei vaja eesmärgistamist. Paraku on inimestel igas valdkonnas niisugune eelarvamusvabarikute tekitamine päris jõuline. Loitsutakse tihti ühte väljakujunenud nägemust. Vaja on, et me ei tuleks kontserdile eelarvamusega, et me ei lahterdaks ja oleksime muusikas avali paljudele erinevatele nägemustele.

Ma pean nüüd avalikustama esimese kontserdiseeria pealkirja – mis ei ole küll kinnitust saanud –, aga ma tahaksin teha niisuguse uue eestikeelse sõnaga sarja, milles väljendub mu püüdlus. Kontserdisari "Kõrvaring" laiendab meie "silmaringi" kõrvade kaudu. Olgu kõrvaringi laiendamine vähemtuntud väärt muusikaga selle sarja üks jooni. Kõrvaringi võib ju laiendada ka tuntud teoste uute tõlgendustega. See "Kõrvaringi" kontserdiseeria pole templit küll alla saanud, aga see oleks üks mu püüdlusi. Isegi kui juhid ja müügimehed muudavad pealkirja, siis loodan, et idee jääb samaks.

Nii et see on ikkagi teema, millega tegeleda, et tuua uusi inimesi muusika juurde eelarvamustevaba ja žanriülesema suhtumisega?

Muusikategemine on niisugune asi, et see on hoomamatu, kuidas inimene seda muusikat kuulama hakkab ja selle juurde tuleb. Ega sa ei hakka kontserti ette valmistama sellises eelduses, et "ma tahaksin sellega haarata neid ja neid kihte". Inimestel, kes tegelevad müügitööga, neil on lahtrites palju näitajaid, millega nad arvestavad, kuhu ja kellele reklaami suunavad. Aga ühel muusikul ja dirigendil on ainult kunstilised ideed – kas need on stilistilised, muusikast, läbi erinevate tekstide, dramaturgiate tulnud või mis iganes muusikamaailmas on juhtunud. See muusika, mis meie ümber on, võitleb kogu aeg enda koha eest muusikaelus. Sellel muusikal on ju võimalus omada mingisugust magnetit. Tal on see magnet küljes. Näiteks me oleme kõik tajunud Arvo Pärdi muusikat. Millepärast üks muusika järsku on maailmas enim esitatud? Te elu sees ei usu, et Arvo Pärt programmeeris ennast maailma esitatumaks heliloojaks. Seda ei ole ükski inimene võimeline maailmas tekitama. Aga see lihtsalt juhtub, kui süvenemine mingisse kvaliteeti on jäägitu. Seda ei tea kunagi.

kultuur.err.eeMerit Maarits

Loe vanemaid uudiseid