Laen...
Sündmuste kalender

Tekkelugu

Tallinna Mustpeade vennaskond oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus. Vennaskonna tekkeaja kohta puudub selge vastus tänini. Vanim originaaldokument, milles mustpäid mainitakse, on vennaskonna leping Tallinna dominiiklaste kloostriga 28. märtsist1400. aastast. Selle lepinguga kinnitatakse mustpeade omandiõigust kõigile kirikuriistadele, mis nad dominiiklaste Katariina kirikusse on deponeerinud. On arvatud, et lepingu sõlmimine kirikuga, kui vennaskonna tegevuse seisukohalt oluline sündmus, pidi toimuma vahetult pärast vennaskonna tekkimist. Sellest lähtuvalt on vennaskonna rajamisdaatum paigutatud lepingu sõlmimisest mõned kuud varasemasse aega, s.o. ca 1399. aastasse.

Mustpeade vapp portaalil. Foto Tiina Tammiste.

Mustpeade Maja. Foto Indrek Arula

 

Püha Mauritius

Püha Mauritiuse vapimedaljon Valges saalis. Foto Indrek Arula.

Mustpeade nimetuse päritolu on seostatud mustanahalise märterpühaku Mauritiusega. Mauritius on vennaskonna kaitsepühak ning teda on kujutatud ka Mustpeade vapil. Püha Mauritiuse ja tema kaaslaste austamispäev on 22. september.

Umbes 445. aastast tuntud pärimuse järgi kuulus 3. sajandi lõpul elanud Mauritius Egiptusest pärit Rooma leegioni, nn. Teeba leegioni, mille leegionärid olid kristlased. Leegion saadeti teenistusse tänapäeva Šveitsi alale, kus leegionärid korraldasid mässu. Ühe versiooni järgi põhjustas vastuhaku korraldus osaleda paganlikes riitustes, teise versiooni järgi aga käsk nuhelda kristlasi. Julgustatuna Mauritiuse ja veel kahe leegioni ohvitseri eeskujust, keeldusid sõdurid kristlastele vastuvõtmatuid korraldusi täitmast, mispeale kogu leegion hukati.

 

Mustpeade Skraa

Inimfiguursed konsoolid Koosoleku toa krohvipilastritel. Foto Indrek Arula.

Nagu iga keskaegset vennaskonda, nii iseloomustas ka mustpäid tugev ühtehoidmine ja vastastikune eestkoste. Oma vennaskonnakaaslase au ning heaolu eest seismine kuulus enesestmõistetavate moraalinormide hulka. Sarnaselt teistele vennaskondadele ühendas ka mustpäid mitte ainult ametialane tegevus, vaid vähemalt samal määral ka ühised seltskondlikud ettevõtmised ja kiriklikud toimingud. Kõiki nimetatud valdkondi vennaskonna elus reguleeris põhikiri, mida Põhja-Euroopa maades kutsuti skraaks. Skraa oli ka omamoodi trahvimäärustik, milles sisaldusid karistusmäärad vennaskonna liikmete poolt sooritatud väiksemate üleastumiste eest (peamiselt rahas või küünlavahas tasutavad trahvid). Esimene, veel üsna napp ja ühekülgne versioon mustpeade skraast on teada 1407. aastast.

Rüütliturniiril võitlev mustpea fassaadil. Foto Toomas Tuul.

 

Elukorraldus

Aja jooksul kujunes välja tava, mille kohaselt abiellunud mustpeavend astus Suurgildi liikmeks. Et mustpead tegelesid peamiselt meritsi toimuva kaugkaubandusega, langes nende aktiivne kauplemistegevus aega, mil meri oli jääst vaba. Talv pühendati peamiselt seltsielule. Eriti tuntud olid Mustpeade jõulu- ja vastlajoodud, mis võisid kesta mitu nädalat.

Juba keskajast alates pidid mustpead kui enamasti noored ja oma jõukuse tõttu hästi relvastatud mehed sõjaohu korral olema valmis linna kaitsma. Selleks vajalikke oskusi omandati vennaskonnas korraldatavatel sõjalistel harjutustel ning omandatut oli võimalik näidata ka iga-aastasel linnulaskmisel.

Ehtne renessanss-stiilis aknasammas Koosoleku toa aknalaual. Foto Indrek Arula.

 

Maja ja vara

Mustpeade maja portaal. Foto Tiina Tammiste.

Juba 1406. aastal rentisid mustpead maja Pikal tänaval (Pikk tn 26), mis jäi vennaskonna kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni. 1531. aastal ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ning hakkasid seda tollal ülimoodsas renessanss-stiilis ümber ehitama, osutades Tallinna linnale sellega suure teene – mustpeade maja on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Lisaks majale oli mustpeadel ka teisi tähelepanuväärse kunstilise väärtusega varasid: maale, lauahõbedat, Brüggest tellitud Neitsi Maarja altar, dominiiklaste kiriku jaoks soetatud kirikuriistad, laevamudelid jne. Tänapäeval säilitatakse Mustpeade varasid Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti Kunstimuuseumis.

Kaks mustpeade vanemate tooli. Foto Indrek Arula.

 

Maikrahvi turniir ja papagoi laskmine

Hõbedane hirvejalgpokaal Mustpeade hõbedakogust Niguliste Muuseumis. Foto Stanislav Stepaško.

Mustpeade vennaskond on läbi sajandite olnud mitmekülgselt aktiivne linna elus. Vennaskonna ja Suurgildi poolt toimetatud ettevõtmisteks olid ka muistsed sõjamängud, mille lustlikemaks osadeks olid maikrahviturniir ja papagoilaskmine. Nimetatud ettevõtmised tingis keskaegne vajadus, mille kohaselt igal linnakodanikul, kel luud-liikmed terved, pidi olema sõjavarustus. Et riistad rooste ei läheks, peeti aeg-ajalt sõjalisi õppusi, kus ühendati tarvilik meeldivaga, sundus lõbuga.

Nende värvikate pidustuste algseks tõukejõuks olnud kevadise sõjavarustuse ja relvakäsitsemisoskuse kontroll jäi päevakohaseks hiljemgi, mil maikrahvi enam ei valitud. Nii kinnitas veel keiser Aleksander I 1808. aastal Mustpeade põlise privileegi kevadeti sõjalisi harjutusi läbi viia.

Ammuküttide papagoikujuline võidumärk…. Foto Stanislav Stepaško.

Tallinna gildides ja Mustpeade vennaskonnas oli muuhulgas kombeks korraldada kevadisi ammuküttide võistlusi, mida papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetati. Korraldajad seisid hea selle eest, et õigeks ajaks oleks püsti seatud „papagoipuu“, tellitud auhinnad võitjatele, pruulitud õlu ning varutud söömapoolis „papagoijootudeks“. Märklauaks telliti puunikerdajalt papagoikujuke, mille maaler kirjuks värvis või hõbetas. Papagoi oli üles seatud vastavalt ettevalmistatud Papagoiaias. Mindi pidulikus rongkäigus, mida saatis linnamuusikute kompanii.

Ammulaskmisele järgnes pidusöök, mis oli kaetud ühte kolmest Pika tänava gildimajast või Mustpeade vennaskonna hoonesse, millest võtsid osa nii maikrahviturniiril osalenud kui ka ammulaskjad.

 

Mustpead ja dominiiklased

Suhted kirikuga olid keskaegsete vennaskondade elus väga tähtsal kohal. Mustpeade nö. kodukirikuks oli Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirik (Vene tn 16-18), millega vennaskond oli seotud ümmarguselt 125 aastat alates 1400. aastal sõlmitud lepingust kuni kloostri laialisaatmiseni reformatsiooni ajal 1525. aasta jaanuaris.

Kõigile vennaskonna liikmetele oli kohustuslik viibida Katariina kirikus jõulude, lihavõtete, Maarja ülestõusmise (15. august) ja Püha Katariina päeval (25. november) toimuvatel jumalateenistustel, samuti vennaskonna jootudele järgnevatel kõrgmissadel ning vennaskonna surnud liikmete mälestuseks peetud hingemissadel.

Kui reformatsiooni lähenemine 1524. aasta jooksul Tallinnas üha selgemini tunda andma hakkas, viisid mustpead oma kloostrisse deponeeritud kirikuriistad ning 1481. aastal Brüggest tellitud uhke tiibaltari kloostrikirikust ära varjule, mistõttu osa kirikuvaradest, sealhulgas nimetatud altar ka säilisid.

 

Hilisem käekäik

Raamatukogu. Foto Tiina Tammiste.

1561. aastal alistus Tallinn Rootsi kuningale Erik XIV-le ning linnast sai Rootsi kuningriigi, pärast kapituleerumist Vene vägedele Põhjasõja ajal 1710 aga Vene tsaaririigi provintsilinn. Kuigi kohalik elukorraldus koos linna rae ja korporatsioonidega üldjoontes säilis, polnud Tallinna iseseisvus enam võrreldav keskaegse hansalinna omaga. Ka oli muutunud sõjapidamise tehnika ning teisenenud relvastus. Uutes oludes suurenes Mustpeade vennaskonna tähtsus seltskondliku organisatsioonina. 18.-19. sajandil võeti Mustpeade majas kui interjöörilt ja kommetelt elitaarses paigas sageli vastu Tallinna saabunud kõrgeid külalisi.

1895. aastal reorganiseeriti vennaskond Mustpeade Klubiks. Selle sildi all tegutseti Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940. aasta suvel, mil mustpeade ühendus Tallinnas lõplikult likvideeriti. Vennad lahkusid enamasti Saksamaale, püüdes seal vennaskonna tegevust jätkata. 1961. aastal registreeriti vennaskond Hamburgis, kus ta tegutseb tänini.

Kabinet. Foto Tiina Tammiste.

 

Veel Mustpeadest

Juhan Maiste ;

Tallinn : Ilo, 1999 (Tallinn : Ilo Print)
Tallinna Mustpeade vennaskond hinge eest hoolt kandmas
“Tänavu tähistatakse 600 aasta möödumist Tallinna Mustpeade vennaskonna asutamisest”

Tiina Kala
Horisont, 1999 aprill, nr. 3, lk. 21-23.

Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altarist ja selle ikonograafiast = Über den Marienaltar der Revaler Schwarzenhäupter und seine Ikonographie

Anu Mänd