Laen...
Sündmuste kalender

Toomas Velmet (29.01.2016, Sirp)

Talendid kodus“: Tallinna Kammerorkester, solist Theodor Sink (tšello), dirigent Juha Kangas 23. I Mustpeade maja Valges saalis.

Tegelikult kuulus Tallinna Kammerorkestri 23. jaanuari kontsert sarja „Talendid kodus“, kuid noored talendid ongi seni liblikalised, kuni nad on end tõeliselt tõestanud. Talendi rolli täitis seekord tšellist Theodor Sink ja TKO ees seisis taas Juha Kangas, kes on kindlasti orkestri lemmikdirigent ja seda teenitult. Kangas on kogu oma tegevuse pühendanud kammerorkestritele, tema pühendumus ja töö tulemuslikkus on hindamatu väärtusega. Ehkki ta jääb dirigeerimise n-ö visuaalses aktis vaata et kõrvalseisjaks, räägib loominguline tulemus iseenda eest. Selles on kõigil võimalus veenduda kontserti Klassikaraadios järelkuulates – soovitan soojalt.

Kava oli päris Kangaslik, haarates endasse eesti muusikat – Villem Kapi „Eleegia“ (1940), leedu muusikat – Onutė Narbutaitė „Kas see oli liblikas?“ („Was There a Butterfly“, 2013), barokki – C. P. E. Bach – Tšellokontsert A-duur H 439 (1753) ja siis Leevi Madetoja „Eleegia“ (1909) ja Josef Suk – Serenaad keelpillidele Es-duur (1892). Esmamuljel üsna kirev, kas pole? Kapi 27aastaselt ja Madetoja 23selt loodu on põnev paralleel kontserdipoolte alguses. Kava parim, arvan, et planeeritud kontrast oli Kapp ja Narbutaitė. Viimane oli ka kohal ning veel peab teadma, et teos sündis Ostrobothnia Kammerorkestri tellimusel pühendatuna orkestrile ja Juha Kangasele. Carl Philipp Emanuel Bachi Kontsert tšellole ja keelpillidele oli ilmselt meie kojutulnud talendi Theodor Singi valik ning Josef Suki „Serenaad“ sobib hästi Kangase lemmikute hulka. Muuseas, ka see autor oli ainult 18, kui kirjutas selle nooruslikult lustliku teose.

Villem Kapp õppis veel oma onu Arturi juures kui „Eleegia“ kirjutas, aga tema meloodiline käekiri oli juba välja kujunenud, tulemuseks šedööver, mille sarnast on eesti muusikast raske leida. Meisterlik esitus – kõlavertikaal, põnevad detailid – tekitas eriti soosiva meeleolu kontserdi alguseks. Narbutaitė (sünd 1956) on meister tänapäevaste vahendite romantiseerimisel ja, nagu öeldud, tõstis kontrast Kapiga esile mõlema teose tõelised väärtused.

Tšellist Theodor Sink (1992) on seni meil tuntud nõutud ja eduka kammermuusikuna, aga laupäevase esinemisega pani ta end täielikult solistina maksma. Vana Bachi poja kolm tšellokontserti on küll oma valdkonnas ajaliselt esimeste, kuid sugugi mitte mängitumate hulgas. Esiteks on need universaalsed, s.t algselt kirjutatud klavikordile, ja neid on võimalik esitada ka flöödiga, teiseks on need ebamugavad esituslikult ega pruugi alati saavutada kompenseerivat edu. Theodor Sink õpib praegu Sibeliuse akadeemias professor Marko Ylöneni juures, kes on ise vägagi menukalt Juha Kangasega sama A-duur kontserti esitanud. Näen siin sidet. Theodor Singi esitatu oli meisterlik ja sisendas usku noore tšellisti tulevikku. Siin pole kindlasti tegu liblikaga, sest noormehe pühendumus ja järjekindlus on mulle teada. Tähelepanu vääris mitte üksnes meisterlik esitus, vaid ka võimekus kadentsi improviseerida (II osa), mis pole üldse igapäevane asi. Vaatamata kasutatud väljendusvahenditele, mida helilooja tõenäoliselt ei tundnud, oli solisti loodu väga maitsekas ja stiilne. Kui saalis tundus kohati nii esimeses Allegro’s ja eriti viimases Allegro assai’s pisut orkestri domineerimist, siis tasub just järelkuulata Klassikaraadio salvestust, kus kõik on kõlaliselt ideaalselt paigas (toonmeister Aili Jõeleht). Publiku tungival soovil esitati ka lisapala ja selleks oli valitud fragment Kuldar Singi 1960. aastal kirjutatud Kontserdist keelpillidele. Theodori isa oli siis 18aastane.

Kava teine pool ainult kinnitas seda keemiat, mis valitseb Kangase ja Tallinna Kammerorkestri vahel: hetkekski ei kadunud taju, et laval toimuv on elav looming, mida naudivad nii dirigent kui ka orkester, publikust rääkimata.

Loe vanemaid uudiseid